Kuna Andro on nüüd 3 nädalat järjest ära, otustasin, et tahaks hirmsasti ema juurde Haapsallu puhkama. Haapsalus on hoopis teine õhk ja siin on igal ajal ütlemata mõnus ja hea olla, eriti aga suvel, sest siis saab kõik ilusad päevad veeta rannas ja päevi saab alustada ja lõpetada rõdul mõnuledes. Alati kui oleme siin käinud tekib vimasel päeval see tunne, et nagu ei tahagi enam ära minna, mis iseenesest on ju hea, sest siia saame ikka ja alati tagasi tulla ja nüüd on üks koht, mis tervele meie perele väga meeldib.
Kõik need, kellel on vähemalt 1 laps, teavad kindlasti, mida tähendab perega nädalaks kuskile sõitmine. See on lihtsalt uskumatu KUI palju asju üks väike inimene vajab, kahe lapsega on see asjade kogus veel topelt. Ja mida väiksem ta on, seda rohkem asju on vaja kaasa pakkida. Tegin endale lausa nimekirja, et midagi olulist koju ei unustaks aga nagu mulle kombeks siis üks elutähtis asi ARVUTI jäi siiski koju. Õnneks leidub ka ema juures üks niiet päris arvutivõõrutust ma siin siiski ei tee :D Nimekiri oli nii pikk, et ma hakkasin kahtlema, kas kõik asjad ikka autosse ka mahuvad ja kui asjad autosse olen pakkinud, kas siis meie ka veel sinna kuskile istuda saame. Kuna kolmapäeva päev oli kiire ja tegemist täis siis ei jõdnud ma väga pakkimisele keskenduda. Liivia käis koos Steni ja Kaspariga külas ja küpsetasin kohupiimakaraskit meile kaasa ja tundsin, et no mitte kuidagi ei viitsi neid asju kottidesse pakkima hakaa. Seega jätsin selle tähtsa töö hommikuks.
Ära plaanisime sõita kella 11-12 ajal, enne seda oli vaja asjad pakkida, toad ära koristada, nõud pesta, asjad autosse tassida, Liisudega tegeleda ja kuskile vahepeale oli vaja ära mahutada ka söömine. Seega, ärkasin kell 5, söötsin Lennal kõhu täis ja sõin ise ka paar ampsu. Kell oli 5.45 kui ma mõtlesin, et kas ma nüüd hakkan pakkima või pikutaks veel natuke, püüdsin mõned asjad veel kokku panna aga siis sai väsimus siiski võitu ja pikutasin veel 30min. Kell 7 ärkasin uuesti selle peale, et Laura puges kaissu. Ajasin ennast siis voodist välja, andsin Laurale a astelpajumarjad ja kamapallid ja hakkasin ise pakkima. Pooled riided, mis ma olin kapist välja võtnud, läksid sinna sama targalt tagasi. Enda riided pakitud, hakkasin Liisudele garderoobi valima. Kuna meie pesamuna peale igat söömist vabaneb üleliigsest piimast siis riideid kulub päevas ikka päris palju. Laura jälle sööb jäätist nii, et kõik ta riided ja nägu on sellega koos, kaasa arvatud ninaagud. Lõuks olid riided kottides ja siis rändasid kohvrisse veel Laura raamatud, Lenna mänguasjad ja muu lastega hädavajalik. Lisaks riietele ja mähkudele oli vaja kaasa võtta ka Laura reisivoodi, Lenna vanker, vanniiste, kaamera ja seisulaud ja igasugust pudi-padi veel. Kui ma lõpuks Lenna hommikuunne sain, hakkasin asju auosse tassima. Meie uus auto on küll suurem kui eelmine aga sialgu tundus mulle, et meil oleks lausa järelkäru vaja. Õnneks on tagumised istmed liigutatavad ja sain veidi pakkimisruumi juurde. Tassimist oli üksjagu ja tundsin ennast nagu saunalaval.
Kui auto oli ääreni täis pakitud, oli vaja turbokiirusel nõud pesta ja siis Liisud autosse pakkida ja sõitma hakata. Enne tundsin, et tahaks veel dušši alt ka läbi hüpata, mille peale Laura hakkas protestima, et miiiiiks. Ütlesin siis, et ma käin nii kiiresti, et ta ei saa arugi kui ma juba valmis olen. Käisin siis jooksuga ära ja kui välja tulin, säras Laura ukse peal: "Emme ma ei saanudki aru!" :D Lõpuks olime kõik riides ja võisime autosse istuda. Kui me olime umbes 15-10min sõitnud tuli esimene "Emme millal me vanaema juude jõuame?" küsimus. Veel 10km ja sellele lisandus "Ma ei jaksa enam oodata" Ja edasi siis umbes iga 10min tagant. Lõpuks olime kohal ja mõtlesin, et saan äkki süüa ja natuke rahulikult olla aga kõik need asja oli ju vaja tuppa ka tassida, küll mul on hea meel, et me elame esimesel korrusel ja ema elab teisel, niiet mitte väga kõrgel aga kuna ma olin juba väga varakult ärkvel, tassisin asjad autosse ja viimane söök oli olnud kell 6 umbes siis olin juba üsna läbi omadega. Kui ma sain viimased asjad ka tuppa tassitud olin nii läbi, et suutsin veel vaevu püsti seista. Ja siis sain taaskord oma veendumusele kinnitust, et emmed peavad ikka ühed ütlemata tugevad naised olema.
No comments:
Post a Comment